Aabitsa Kukk

Aabitsa kukk on järjekordne monoetendus seekord originaalselt Eesti keeles.

Peategelaseks on Mauno kes elab koos oma vanaemaga. Maunol on onu kah aga teda ta nii tihti ei näe. Mauno oli natukene "lihtsameelne" ning ta ei pannud tähele kuidas kõik ta elus teda ära kasutasid. Mauno jäi vaeseks pärast oma vanaema surma kuid õnneks pakkus ta onu talle "abi".

Peale seda elas Mauno oma onu korteris ning leidis tööd kohalikus poes, kus järjekordselt kasutati teda ära. Poeomanik pani Mauno kaste tassima ning palgaks andis talle natukene süüa.

Kuid sellest lihtsast tõõst ei piisanud Maunole. Ta hakkas käima poes, et ostjatelt süüa paluda. Kuna Mauno ei olnud väga puhas, ajas ta paljud ostjad minema ning see ei teinud poeomanikku väga rõõmsaks. Mauno visati töölt ära ning keelati tal üldse kunagi poodi sisenemine.

Nüüd on Mauno töötu ja elab korteris üksinda ning harva aitab oma onu vargil käimisega ning vastutasuks saab ta uusi riideid ning natukene toitu milleks on "pudi".

Aabitsa Kukk oli vaadates väga lõbus, kuid kui hiljem loo peale mõelda siis on see üpris kurb, et kuidas kõik Maunot ära kasutavad lihtsalt sellepärast, et ta on natukene lihtsameelsem kui teised.

Nagu eelmise monoetendusega, oli esineja väga hea esinemises ning Mauno "loomises".

Novecento

Hiljuti käisin vaatamas monoetendust "Novecento". Etendus rääkis ühest poisist, kes oli maha jäetud laevale mis sõitis Euroopa ja Ameerika vahet.

Laps leiti ning kasvatati laeval üles. Ta ei astunud kordagi maale, ainult nägi laeva pealt, aga ise kunagi laevalt ei lahkunud. Mees kes ta leidis poisi, pani talle nimeks Novecento.

Üks öö, oli kuulda tantsuruumist klaverimängu. Vaikselt kogunesid reisiad ja laeva meeskond vaatama kes klaverit nii ilusti mängib nii hilja õhtul. Kõikide üllatuseks leidsid nad väikse Novecento klaveri eest.

Aeg veeres edasi, Novecento kasvas suuremaks ning ta muusika sai tuntumaks kuni Ameerikas tuntuim klaverimängija mõtles, et kes oleks tark esitada Novecentole väljakutse.

Paar päeva hiljem saabus kuulus klaverimängija laevale ning tahtis kohe Novecentoga kohtuda.

Õhtusöögi ajal hakkasid mõlemad mängima. "Võitlust" alustas kuulsus ning ta mängis ilusamat pala mis Novecento kunagi kuulnud ning millegipärast süütas sigari ja pani selle kaveri äärele. Siis tuli poisikese kord, kuid tal ei läinud nii hästi. Kuulsus oli pettunud ning läks ööseks oma kajutisse.

Järgmine hommik lähenes Novecento klaverile ning võttis endale ühe sigari ja pani selle klaveri äärele. Süütamata. Järgnes kõige kiirem muusika pala mis laeval olijad kunagi kuulnud (kaasaarvatud kuulsus). Kui Novecento oma pala oli lõpetanud võttis ta oma sigari ja pani selle klaveri keele vastu. Kohe tuli tossu ning siis Novecento lähenes kuulsusele ja andis talle sigari ja ütles: "ma ei oska, suitseta sa". Kõik vahtisid Novecentot vaimustuses. Peale seda ei väljunud kuulsus oma kajutist kordagi reisi korral.

Kui laev oma reisiga uuesti Ameerikasse jõudis lahkus kuulsus kui välk. Peale seda otsustas Novecento esimest korda laevalt lahkuda ja maal elada.

Nii möödus paar aastat, laev kus Novecento tõõdand muudeti nüüd sõjalaevaks ning saadeti sõtta. Kui laev naases oli ta pommi- ja kuuliauke täis ning otustati laev õhku lasta.

Novecento tuli viimast korda oma "kodu" vaatama ja sellega lõppes lugu.

Mees kes esines/jutustas tegi oma osa väga hästi.

Monoetendus oli tõlgitud Itaalia keelest Eesti keelde ning etenduse kirjanik oli Alessandro Baricco.